Juba hommik oli teistsugune. Mind ei jäetud koju nagu tavaliselt vaid võeti kaasa. Me sõitsime maale. Seal nägin, et pererahvas teeb ettevalmistusi ning ilmselt on oodata külalisi. Ja varsti sõitiski meie talu teeotsa väga suur buss. Sealt tuli välja nii palju rõõmsaid lapsi. Nad kõik hüüdsid mind nimepidi. Ei tea, kuidas nad mind tundsid? Ma tervitasin neid kõiki "rõõmuralliga" ja muidugi musidega. Neil kõigil olid kaasas mingid kirjud lauad, millega nad mäest alla lasid. Muidugi aitasin ma neid igal sammul - tõmbasin eest ja lükkasin tagant. See kõik oli nii lõbus! Siis läksime minu juhtimisel üle jõe rabamatkale.Oli päris raske läbi paksu lume rühkida ja et lõbusam oleks, tegime koos lastega vahepeal vallatusi - püherdasime lumes ja mängisime mütsi-varastamise mängu. Pärast toas olles üritasin ma maitsta laste käest näpates sooja leiba, vastlakukleid ja ube. Päris head olid need inimeste toidud... Siis need lapsed veel laulsid, tegid vurre ja viktoriini. Mulle meeldis, kui lapsed mind rihma otsas jalutasid ja mulle lumepalle püüdmiseks viskasid. Tore oli nendega ka võidu joosta.
Kahjuks hakkasid lapsed lõpuks ära minema. Mina oleksin ju veel tahtnud mürada! Tegin kõihile hüvastijätu - musi ja lehvitasin neile hüvastijätuks sabaga.
Tore, et need lapsed mulle külla tulid ja loodan, et saan nendega veel teinegi kord mängida.
Mia Mürakaru
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar